Sissejuhatus
Perelepitus on Eestis oluline vaidluste kohtuvälise lahendamise viis olukordades, kus vanemad või pereliikmed vajavad erapooletut tuge peresiseste kokkulepete saavutamiseks- eeskätt lastega seotud ja varalistes küsimustes. Praktikas tegutsevad kõrvuti riiklik perelepitus ja era perelepitus, mis erinevad mõnevõrra õigusliku raamistiku, korralduse ja paindlikkuse osas. Jagan veidi nende kahe lähenemise peamisi erisusi Eesti kontekstis, toon esile ühe ja teise suuna eelised ning käsitlen saavutatud kokkulepete täidetavuse küsimusi. Enne, kui käsitleda riikliku ja eralepituse erinevusi või sarnasusi, pean oluliseks meelde tuletada, et lepitus ei tähenda osapoolte “ära lepitamist”- perelepituse kontekstis siis paaride “tagasi kokku lepitamist”, vaid poolte kokku toomist eesmärgiga avada konstruktiivne dialoog laste ja ühiselu ning varalisel teemadel. Lepitus on nõuandevaba ja konfidentsiaalne protsess, mis viiakse läbi erapooletu ja sõltumatu kolmanda isiku poolt, kes aitab osapooltel jõuda vastastikusel sobivate tulevikkuvaatavate kokkulepeteni.
Riiklik perelepitus: olemus ja raamistik
Riiklik perelepitus on avalik teenus, mida korraldatakse riigi Sotsiaalkindlustusameti kaudu riikliku perelepituse teenuse seaduse alusel lahku läinud või lahku minevatele peredele. Teenusel saavad lepitusosalised kokku leppida perekonnaseaduses sätestatud lapsega suhtlemise õiguse või alaealise lapse ülalpidamisega seotud küsimustes. Riikliku perelepitusteenuse seaduse kohaselt, kui riiklikusse perelepitusse on suunatud kohtu poolt, võib lepituse käigus kokku leppida ka ühise hooldusõiguse lõpetamises või muutmises. Selle sätte kehtivus on aga pigem kaheldav, sest hooldusõigus ei ole vabalt võõrandatav õigus.
Juhul, kui riiklikule pereleptusteenusele pole pooli suunatud kohtu poolt, on võimalik teenuse saamiseks ise esitada avaldus Sotsiaalkindlustusametile. Seejuures tuleb silmas pidada, et laste ja vaidusest puudutatud vanemate elukoht peab olema Eestis ja lepitusmenetluse asjaolude üle ei tohi olla käimas kohtuvaidlust. Juhul, kui peres on esinenud lähisuhtevägivalda, tuleb sellest Sotsiaalkindlustusametile teada anda. Lähisuhtevägivalla esinemisel käsitletakse ja hinnatakse juhtumit erilise tähelepanuga, sest igasuguse lepituse eesmärk on tagada poolte turvalisus, tasakaalus võimupositsioon läbirääkimistel, samuti peab kõik see toimuma erakordselt traumateadlikult.
Era perelepitus: paindlik lähenemine ja laiem küsimustering
Eralepitus on poolte vabatahtlikult valitud lepitusteenus, mida viib läbi sõltumatu ja vastava väljaõppega perelepitaja. Teenus ei ole seotud kindla institutsionaalse menetlusraamiga ning selle sisu, tempo ja ulatus kujundatakse vastavalt konkreetse pere vajadustele. Valim eralepitajatest on leitav Eesti Lepitajate Ühingu kodulehel Perelepitajad – Perelepitajad – Eesti Lepitajate Ühing, kes korraldab ka perelepitajate väljaõpet ja on pädev väljastama perelepitaja kutsetunnistusi.
Kui riiklik perelepitus keskendub eelkõige lapse elatise, elukoha ja suhtluskorra küsimustele, siis era perelepitus võimaldab käsitleda oluliselt laiemat teemade ringi, sealhulgas:
- vanemate omavaheline koostöö ja suhtlus;
- igapäevane elukorraldus ja rollijaotus;
- varalised ja majanduslikud kokkulepped;
- pikemaajalised kokkulepped laste kasvatuse, hariduse ja elukorralduse osas.
Era perelepituses on rõhk poolte enda otsustusõigusel ja vastutusel- pooled saavad ise valida endale sobiva tausta ja kogemustepagasiga lepitaja, samuti on teenus reeglina tasuline. Ühe eelisena on kliendid välja toonud ka asjaolu, et eralepituse konfidentsiaalsuse astet tajutakse oluliselt kõrgemana- lepitusse tuleku fakti, käiku ega tulemust ei dokumenteerita riiklikes registrites.
Täidetavus: kuidas tagada kokkulepete jõustamine?
Riiklikus perelepituses saavutatud kokkulepped muutuvad täidetavaks pärast nende kinnitamist Sotsiaalkindlustusameti poolt. Kinnitatud kokkuleppel on täitedokumendi tähendus ning see on vajaduse korral sundtäidetav täitemenetluses.
Era perelepituses saavutatud saavutatud kokkulepped ei ole automaatselt täidetavad, kuid praktikas on kasutusel järgmised põhilised võimalused:
- kohtu poolne täidetavaks tunnistamine;
- notariaalne kokkulepe, kui tegemist on elatise kokkuleppega.
Täidetavuse küsimust tuleks aga eristada kehtivuse küsimusest. Tihti on kuulda seisukohta, mille kohaselt poleks eralepituses saavutatud kokkulepped justkui „kehtivad“. Kui pooled on jõudnud eralepituse tagajärjel kokkuleppeni, on sellise dokumendi näol tagamist vanemate vahelise lepinguga, mida nagu iga teist lepingutki, tuleks, iseenesestmõistetavalt, täita. Oluline on aga silmas pidada, et selline kokkulepe peab alati olema lapse (laste) parimates huvides ega saa võõranda õigusi, mis on võõrandamatud (näiteks isadus või hooldusõigus). Kui vaidlus vanemate vahel peaks tulevikus jõudma kohtusse, on selline kokkulepe tõend selle kohta, et vanemad on suutnud koostööd teha ja viide senisele harjumuspärasele elukorraldusele, mida ka kohus eelduslikult arvesse võtab. Eralepituse kokkulepe on seega vanemate vaheline tsiviilõiguslik kokkulepe, millel puudub otsene sundtäidetavus, kuid millel on oluline tõenduslik, käitumist suunav ja hilisemat kohtulikku otsust mõjutav õiguslik kaal.
Oluline on ka rõhutada, et hästi läbi töötatud ja sisuliselt tasakaalustatud kokkulepped on praktikas sageli vabatahtlikult täidetavad ning vajadus sundtäitmise järele on harv. Veelgi enam, kohtutäituri kaasamise vajadus võib viidata lepituse formaalsusele. Kui lepituse eesmärgiks on jõuda mõlema poole huve arvestavate kokkulepeteni, siis milleks vajatakse nende täitmiseks riiklikku sunnijõudu?
Millal eelistada era perelepitust?
Era perelepitus on eriti sobiv, kui:
- lisaks traditsioonilistele vanemluskokkulepetele ja elatise küsimustele soovitakse lahendada ka varalisi küsimusi;
- soovitakse paindlikku ajagraafikut ja sügavamat tööprotsessi;
- soovitakse valida just endale sobiv lepitaja;
- soovitakse täielikku konfidentsiaalsust;
- lahkuminekus ei olda kindlad, soovitakse sõlmida kokkuleppeid pereelu paremaks toimimiseks või küsimus on hoopis laiem- näiteks on suhtlustõkked tekkinud laiemas sugulaste ringis;
- välismaine element välistab riikliku teenuse osutamise.
Kokkuvõtteks
Riiklik ja era perelepitus ei ole vastandid, vaid täiendavad võimalused. Riiklik perelepitus täidab olulist avalikku rolli ja tagab minimaalse ligipääsu teenusele. Era perelepitus pakub seevastu sügavamat, paindlikumat ja sageli jätkusuutlikumat lahendust peredele, kes soovivad päriselt toimivaid kokkuleppeid ja paremat koostöösuhet kas enne või pärast lahkuminekut. Perelepitaja on kui tõlk, kes aitab poolte vastastikused ja esmapilgul vastuolulised nõudmised tõlkida huvide ja vajaduste keelde, hoides fookuses laste parimad huvid.